ruuumist

RUUM ... 

alates hingeruumi põhjatust sügavikust kuni ilmaruumi otsatuseni välja. 

Mäletan, kuidas lapsena öötaevasse vahtides oli see hoomamatus lausa valus.

Et kuidas ometi nii võib olla? Appi, kuhu ulatub lõpmatus? 
Linnuteeni sai ennast kuidagi veel kujutleda, aga edasi?

Meie ümber, meie lähedal, laiupidi, on meie ruum, tuttav ja turvaline.

Maapind, põrand, lagi, sinine taevas, pilved ja kõik, mida silm ulatub nägema.

Lõhnad, värvid, ilu, tuul, palavus, kargus, pehmus, karedus, hääled, maitsed - 
meie elu ja meie olu, meie ilu ja meie valu.

Meie maapealne kodu.

Ja just sellest siin ongi. MEIE RUUMIST. 

Sellest, millel astume paljajalu, mida puudutame,  mida hingame, mida maitseme,

mida kogeme, vahetult, lihtsalt. Mis meid rõõmustab, innustab, lohutab, ärritab ...
Lihtne.

Kas meie loome ruumi või loob ruum meid? 
Kas rohkem on vähem või vähem on rohkem? Muna või kana? 

Mis on see miski, mis ruumi elama paneb?

......

Ja miks RUUUM, kolme u-ga?

Lihtsalt kahe u-ga ruum oli juba ära võetud :) õnneks :)

Kolm u-d aga:

   UNISTA ... ikka kirglikult

   USALDA ... iseennast, teisi, elu

   USU ... ikka iseendasse.
Ja kõik on võimalik.

Ja üks suur U on veel:

UUSKASUTA asju, varasta julgelt ideid, sest kõik on ringluses.
Ringi mööda käib jõud, voolab elu.

   

THE CIRCLE OF LIFE



Aiki
ühel oktoobrikuu ööl 2012

Kirjuta ja joonista: aikiruuum@gmail.com

nn