kuidas sa seda Eimidagit teed?

mahedat nädalalõppu .............

puhh teab:

...
"Tule, Puhh!" Ja ta hakkas kärmesti ees astuma.
"Kuhu me läheme?" küsis Puhh talle järele tõtates ja püüdes samal ajal mõistatada, mis neil nüüd küll ees seisab - kas jälle mõni Ekspits või mine tea mis muu asi.
"Eikuhugi," vastas Christopher Robin.
Nii nad siis astusidki sinna Eikuhugi poole ja kui nad natuke maad maha olid kõmpinud, küsis Christopher Robin:
"Ütle Puhh, mida sulle meeldib üle kõige maailmas teha?"
"Hm," arutas Puhh, "üle kõige meeldib mulle..." Siinkohal pidi ta lause pooleli jätma ning asja üle sügavalt järele mõtlema, sest kuigi Mee Limpsimine oli tõesti üks kangesti meeldiv tegevus, oli ometi just enne limpsima hakkamist veel üks niisugune hetk, mis oli limpsimisest endast vaata et mõnusamgi, aga Puhh ei teadnud, kuidas seda hetke nimetatakse. Ja veel arvas ta, et Christopher Robini seltsis on ikka kah hästi meeldiv olla ja Notsu seltsis samuti, ja niisiis, kui ta kõik need asjad läbi oli mõelnud, teatas ta: "Üle kõige maailmas meeldib mulle ikka see, kui Mina ja Notsu sulle külla tuleme ja Sina ütled: "Noh, kas pistame nüüd midagi põske kah?", ja Mina jälle vastan: "Jah, ega ära küll ei ütleks, või mis sina, Notsu, arvad?", ja kui siis väljas on niisugune päev, et kõik ümberringi muudkui aga sumiseb ja linnud siristavad laulda."
"Mulle meeldib see kah," lausus Christopher Robin, "aga tegemistest meeldib mulle kõige rohkem Eimidagi tegemine."
"Kuidas sa seda Eimidagit teed?" küsis Puhh, kui oli seda asja mõttes tükk aega arutanud.
"Noh, küsitakse näiteks su käest, et mida sa, Christopher Robin, kavatsed tegema hakata -- just siis, kui sa parajasti seda tegema lähed --, ja sina vastad: "Ah, ei midagi," ja pärast lähed ja teedki."
"Ahah, või niimoodi," noogutas Puhh mõistvalt pead.
"See, mida me praegu teeme, on ju kah eimidagi tegemise moodi."
"Ahah," noogutas Puhh jälle.
"See on see, kui sa lihtsalt longid niisama ringi, kuulad igasuguseid asju, mida üldsegi kuulda ei ole, ja ei vaeva oma pead mitte kui millegagi."
"Oo!" imestas Puhh.
Nad kõmpisid edasi ja mõtlesid Maast ja Ilmast, kuni jõudsid viimaks Metsa kõige kõrgemasse kohta, mida kutsuti Galiooni Künkaks ja kus kasvas ringis terve hulk puid -- oma kuuskümmend millegagi. Christopher Robin teadis, et see paik on võlutud, sest keegi polnud veel kunagi suutnud lugeda, kuipalju neid puid seal õieti oli -- kas kuuskümmend kolm või kuuskümmend neli --, isegi siis mitte, kui ta iga loetud puu ümber nöörijupi sidus. Ja kuna see paik oli võlutud, siis polnud ka maa siin niisugune nagu mujal Metsas, kus kasvasid igasugused astelpõõsad, sõnajalad ja kanarbik; siin kattis maapinda hoopiski ilus, tihe, sile ja roheline muru. See oli ainuke paik kogu metsas, kus võis rahumeeli istuda, ilma et sul oleks vaja olnud otsekohe püsti karata ja mujalt paremat paika otsida. Seal istudes võisid nad näha kogu laia maailma enda ümber, mis lõpuks kuskil kaugel taevaga ühte sulas, ja mida iganes seal maailmas ka ei leidunud, kõik oli koos nendega Galiooni künkal.
...

shveitsis mullu septembrikuus

mahedat nädalalõppu ....................